Pitsilised piparkoogid

Sel aastal jäi piparkookide tegemine natuke hilja peale ja seepärast mõtlesin ma tainast laiali rullides, et kas oli seda mökerdamist nüüd ikka vaja?! Tegelikult ostsin ma selle mandli-, tatra- ja kaerajahust taigna natuke enne jõule Kadriorust NOPi poest ja ikka seepärast, et tundes ennast, oli jõuludeks suuremat maiustamise isu oodata. :) Aga seda ei tulnudkii!! :D Ja nii ma ei viitsinudki piparkookidega mässamist ette võtta kuni lõpuks muud üle ei jäänud, sest head kraami ju raisku lasta ei saa.

Taigna rullisin otse küpsetuspaberile, sest veel toorete piparkookide tõstmisel kippusid nad katki minema. Nii oli palju lihtsam, ainult aega läks rohkem, sest palju tainast ühele paberile korraga ei mahtunud. Kui aga need esimesed südamekesed lõpuks ahjust välja said, oli mul väga väga hea meel, et selle toimetuse ette võtsin.. nad tulid ju nii maitsvad :)) Kuidagi sellised teralised ja veidi vürtsikad ja kõige paremad olid veel need, mis niisugused õhukesed ja krõbedad said...mmm.. Tõeliselt hästi õnnestunud tainas, nii toredate koostisosade kui ka lõpptulemuse poolest. Seda enam, et niisuguste tervislike alternatiivide katsetamine mitte just alati päris ootuspäraselt välja ei kuku.

Kaunistamine kulges juba väga mõnusalt, ilmselt sest kõik loomingulised tegevused on ju väikest viisi teraapilised :)

Taas imearmas Kuressaare ja ilmselgelt ka Grand Rose

Seekord ainult mina ja Jaanus ning lõputult jõululugusid - rohkem sõnu ju vaja polegi.. :)

Porgandi-ingveri muffinid

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis pean ma alustama sellest, et... või kuidas need Agu Sihvka lood algasidki :) Minu ülestunnistus kõlab aga sedasi, et need porgandimuffinid valmisid juba paar nädalat tagasi, aga kirjutamiseni jõudsin alles nüüd ja praegu, vot mis lugu. Ja kõik algas sellest, et ostsin taimetoidemessil autoritelt endilt "Toortoidu retseptriraamatu".

See tore ost oli mul juba ammu kavas, sest kuigi internet on retsepte pungil täis, on raamat ikkagi kuidagi kodumaisem ja toidud tunduvad lihtsamad. Esiteks juba seepärast, et retseptides kasutatavad koostisained on meie poodides kenasti kõik müügil ja teiseks, et see raamat on nii terviklik. Leidsin sellest palju palju häid asendusi tavatoitudele ja üleüldse arvan ma, et toortoidu raamat ongi hea just tervislike alternatiivide avastamiseks. Näiteks dipikastme valmistan nüüd india pähklitest ja paprikast ning leiva peale teen maisi-karri määret. Katsetamata on veel sweet&chilli kaste, tatraleivad, kartulikrõpsud ja palju palju muud nämmi :)

Sa ei pea olema ka läbinisti toortoitlane või taimetoitlane või mingi muu imeloom, et selliste retseptide järgi süüa teha. Lihtsalt värske toit on nii võimas oma kõiksugu vägevate vitamiinide, ensüümide ja mineraalidega ning peale maitsenaudingu pakkumise on söömisel ju veel üks väga oluline roll - keha toitmine kõige selle vajalikuga! ;)

Mis puutub aga porgandi-ingveri muffinitesse, siis need kukkusid niiiii mõnusad välja. Eriti kreem, mida kogemata rohkem tegin ja ülejäägi kohe nahka panin.

Põhja sisse riivisin 200g porgandeid ja siinkohal isegi täiesti tasuks osta maheporgandeid, sest need on toorena palju parema maitsega. Lisasin juurde 50g leotatud mandleid ja india pähkleid (retseptis olid kreeka pähklid, aga unustasin osta) ning 100 g leotatud datleid. Vürtsiks juurde veel teelusikaga jahvatatud ingverit ja kaneeli ning seejärel kõik saumiksri või blenderiga segamini. Toorkookide ja muffinitega on üldse niisugune lugu, et nad on ikkagi täiesti teistsugused kui küpsetatud magustoidud. Nad sarnanevad vaid välimuselt, maitse ja struktuur on selline heas mõttes toores, hästi värske ja rikkalik. Ka isu saab tunduvalt kiiremini täis, sest toitaineid on oi kui palju sees :)

Kreemi tegin india pähklitest (100 g), kakaovõist(30 g), kookosõlist (1 spl), meest ja apelsinist (1 vilja mahl). See oli taevalik, tõsiselt. Kakaovõi ja kookosõli oli vaja kõige pealt üles sulatada, vesivannil näiteks või hoopis saunas, nagu mina seda tegin :) ja siis blenderdada/mikserdada.

Porgandist "taigna" sättisin muffinivormidesse ja kreemi tõstsin lusikaga peale. Tegelikult tasub kreem paariks tunniks külma panna, et ta veidi taheneks ja siis tordipritsi abil muffinid kaunistada. Nii jääks palju ilusam. Minu omad on natuke nagu käkid, aga natuke nunnud ka :)

Mustika toorkook

See päris esimene.. :)

Mind on juba pikemat aega esialgu võõrana tunduv toortoidu maailm huvitanud ja nii vähe haaval olen muude toimetuste kõrvalt ka mõnda rooga katsetanud. Kui üsna ammu aega tagasi esimest korda toorkoogist kuulsin ja ühte suvalist retsepti nägin, mõistsin, et seda asja peab proovima ja kindlasti kindlasti saab see kõige maitsvam kook olema... ever :)

Ma ei tee peaaegu kunagi midagi retsepti järgi, sest ma ei viitsi koguseid mõõta ja näpuga järge ajada, võibolla peaksin :) Ka seekord, kui algul isegi mõtlesin, et retsept on hädavajalik, sain ikkagi ilma hakkama. Ma lihtsalt ei leidnud meelepärast. Niisiis kogusin internetist mõned ideed ja hakkasin asjaga pihta.

Kook valmib tegelikult nii palju lihtsamal ja kiiremal moel kui tavapäraselt tehtu, lihtsalt ei ole harjumuspärane. Väga vajalik aparaat aga on köögikombain või äärmisel juhul blender.

Minu koogi põhi:

- mandlid (1 tass)
- india pähklid (1 tass)
- datlid (1 tass)
- kookosõli
- toorkakao
- kookoshelbed
- kuivatatud banaanilaastud

Tundub jube palju erinevaid aineid. Viimased 3 olid rohkem nagu improvisatsioon, mille köögisahtlist leidsin. Pähklid ja datlid peab kindlasti eelnevalt vees pehmemaks leotama. Mandlid üleöö, datlitele ja india pähklitele piisab paarist tunnist. Panin kõik koostisosad koos sutsu veevannil sulatatud kookosõliga blenderisse (köögikombaini hetkel pole) ning purustasin tasakesi, vahepeal käsitsi segamisega kaasa aidates. Blenderiga on sellist kuiva massi üsna tülikas teha, aga saab hakkama. Lõpuks jääb "tainas" tükiline ja kokku kleepuv, umbes selline, millisest saaks näiteks palli veeretada. Surusin ta lahtikäiva koogivormi põhja (mul oli pisike 20 cm läbimõõduga) ja külgedele.

Mustikakreem:

- kookosõli
- india pähklid
- 400 g külmutatud mustikad
- banaane

Ma ausalt üldse ei mäleta palju kookosõli läks, aga midagi 50 g kanti oli, sulatatud loomulikult. Pähkleid ka natuke, äkki peotäis-paar. Siis mustikad ja mõni banaan. Peale blenderdamist jäi niisugune paks mass, mille valasin koogipõhjale. Väga lihtsaks teeb asja see, et peale mikserdamist võib segu maitsta ja kui vähe magus siis datleid, mett või banaani juurde panna. Kui liiga vedel, siis samuti banaani, pähkleid hulka.

Viimaks lükkasin koogi külmkappi, et kookosrasv kreemi tahkeks muudaks. Hommikul sättisin ilusad füüsali"lilled" peale ja no oligi valmis. :) Super hommikusöök kusjuures, toitainetelt igati täisväärtuslik.

Kartsin nii hirmsasti midagi kihva keerata, et protsessi käigust pilte teha polnud mahti. Jäädvustasin vaid lõpptulemuse:

Ja mul on tunne, et järgmisena proovin toorkooki hoopis kõrvitsast teha. Leidsin ühe ägeda retsepti ka ;)

Banaanipannkoogid

Kes meist poleks kuulnud, et saia söömine tervisele head ei tee ja saia all mõtlen ma ju igasuguseid nisujahust tooteid alates makaronidest lõpetades kookide ja küpsistega?! Ma ei hakka siinkohal kõiki neid hädasid üles lugema, mida nisu ja üldse liigne jahutoodete tarbimine endaga kaasa toob, sest siis veniks see postitus tüütult pikaks. Palun lihtsalt kõigil loogiliselt mõelda, kas teravili, mis inimese poolt on aegade jooksul tugevalt modifitseeritud ja peale korjamist tohutult üle töödeldud, saab olla loomulik toit, mida suhu pista?

Isegi kui me jätame kõrvale toitumisspetsialistide soovitused ja teaduslikud artiklid, siis ka kaine mõistub ütleb seda, et vili, millele võime hambad sisse lüüa kohe peale puu otsast kätte saamist, on organismile kõige parem süsivesikuallikas. Seda seepärast, et tänapäeva inimene on oma olemuselt täpselt see sama, kes tuhandeid aastaid tagasi, kui toituti veel peamiselt puuviljadest ja teravilju ei tuntud. Sellisena on inimene eksisteerinud kordades pikemat aega, kui on nisust saiu ja kooke küpsetatud. Teisisõnu ei jõua  inimene nii kiiresti evolutsioneeruda kui maailm ja tehnoloogia areneda. Järelikult, et terve ja rõõmus olla, peame sööma rohkem sellist toitu, mis meie liigile omasem on.

Kuna me süsivesikuid koguseliselt kõige rohkem peaksime tarbima, siis soovitan nüüd kõigil ennast rohkem puuvilju sööma harjutada. Üks õun päevas on ilmselgelt vähe, kuid algus ju seegi :) Mina olen omadega nii kaugele jõudnud, et peaaegu pool päevasest toidukogusest moodustavad puuviljad ja marjad. Teen igal hommikul suuuuuure smuuti, hiljem värske mahla või puuviljasalati ning päeva teises pooles söön muid toite, kus teravilju ja juurikaid.

Aga see selleks, täna hommikul ma smuutit ei teinud, hoopis pannkooke küpsetasin :)) Jõudsingi lõpuks postituse põhiteemani :D Kujutad ette, et pannkoogid ilma jahuta võiksid maitsta vähemalt niisama hästi nagu need, mida siiani oled harjunud sööma? Tegelikult ei ole see üldse mingi väga uus asi, aga lihtsalt minuni jõudis see naeruväärselt lihtne retsept alles hiljuti. Vaja läheb - 1 banaan ja 1 muna, kogu lugu :D või 5 banaani ja 5 muna. Banaanid võib kahvliga sodiks teha ja muna sisse segada, aga kui blenderisse pista, saab kogu taigna otsast lõpuni minutiga valmis. Küpsetad nii nagu ikka. Ülepanni on raske teha, aga pisikesed tulevad ülikergelt välja. Maitse on banaaniselt magus ja struktuurilt äravahetamiseni sarnane tavaliste pannkookidega. Kõrvale tegin vaarikatest toormoosi ja viilutasin kiivisid. Kiivid sobivad nii hästi banaanipannkookidega :)

Seenemetsas teraapial

Kaks nädalat tagasi, kui päike veel nii nii soojalt paistis, käisin mina Roosta metsades marjul ja seenel. Terve päev mändide all mõjus kui teraapia. Minu jaoks ongi kaks kõige lõõgastavamat ajaveetmist saun koos kõige sinna juurde kuuluvaga ning loodus. Võsas oksade vahel pusida mulle väga ei meeldi, kuid männimets samblavaiba ja mustikatega on küll üks hea koht ringi jalutamiseks.

Metsa alt viis rada vahepeal ka mereranda, kus soojale liivale pikali sai visata ja lihtsalt niisama olla.. täiega mõnus :)

 

Septembri keskpaigaks olid mustikad pohlade vastu välja vahetunud ja need maitsesid niiiii hästi. Veel tänagi tegin neist samadest pohladest koos banaani, õuna, ingveri ja kaneeliga hommikusmuutit :))

Mis puutub aga seentesse, siis neile nii päikselised ilmad hästi ei sobi ja seetõttu me korve ka päris täis ei saanud. Peamiselt leidus männiriisikaid ja ühes salakohas ka lehterkukeseeni. ;) Viimased on eriti ilusad ja maitsvad isendid.  

Kuigi praegu ulatub temperatuur õues vaevu kümne kraadini, soovitan siiski soojalt :) rohkem aega väljas veeta ja seeläbi oma meelel puhata lasta! Enesetunde pärast ikka ;)

Kohvik "Till ja Kummel"

Külastasin mõni aeg tagasi ühte vahvat, sooja ja armsat kohvikut Tallinna Vanalinnas Nunne tänaval. Mulle meeldis menüü, mulle meeldis atmosfäär ja ka huvitav asjaolu, et tualettruumis on olemas kätekreem :)

Kohvik on justkui jagunenud kolmeks osaks - siseruum, õu ja midagi nende kahe vahepealset :) Nii et mõnus olemine on tagatud iga ilmaga. Ümberringi palju armsaid detaile ja kummeliõisi..
Toidud on põnevad ja maitsevad hästi. Menüüs on võrdlemisi palju kalaroogasid ja loomulikult ka mõned taimetoidud ..muidu ma ju üldse ei kirjutakski sellest ;)

Mina sain sel korral maitsta hakitud suitsulõhe punase sibula ja kapparitega. Siis järgmiseks suvine panniroog kukeseente ja aedubadega. Kusjuures seda kooslust kohtan järjest enam, ka ise enda kodus :) Ja lõpetuseks suuuuuur kausitäis värskeid maasikaid La Muu kookosejäätisega (väga kookosene). Originaalis oli küll mõeldud kondenspiimaga, kuid minu soovile tuldi lahkesti vastu ja nii saingi ära proovida Eesti oma ökojäätise.

Kohvik Till ja Kummel on valitud ka 2013. aasta 50 parima söögikoha hulka.
http://www.till-kummel.ee/

25 - viska viis!

Eelmisel nädalal täitus mul veerandsada :D, millele järgnes kõige kihvtim sünnipäevapidu, kus ma elus käinud. Ma olen oma sünnikuupäeva üle ütlemata õnnelik, sest ei mäleta ühtegi aastat, kui sel ajal oleks külm, tuuline või vihmane olnud. 30 kraadise kuumuse ja pilvitu taevaga tundus kuidagi väga loomulik pidada pidu oma kodurannas. Nii saigi koos grilli, muusika ja kõige muu olulisega mere äärde kolitud...

Vaarikal

Nii väga ootasin ma aega, mil mustikad valmis saavad ja kui see hetk ükskord kätte jõudis, olin natukene pettunud - kuivade ilmade tõttu on nad vähemalt minu kodu ümbruses nii pisikesed, et paari smuuti jagu korjamiseks kulub oma tund aega :( Talvevarude tarvis läheks siis ilmselt terve pikk päev ja seda mul hetkel kahjuks kuskilt võtta pole..

Õnneks on siiski minu sügavkülma üks sahtel juba marju täis, sest üleeile lubati mind heade sõprade juurde VAAAARIKALE :))) Ülepea kõrguvad põõsad olid roosadest mammudest lausa lookas ja marjad ise nii suured ja magusad. Kui tavaliselt on vaarikate hulgas päris palju ussitanud marju, siis seekord leidus vaid üksikuid. Niisiis sai suur kauss üsna kerge vaevaga täis :)

Ei teagi nüüd kohe, kas mu lemmikud on endiselt mustikad või hoopis vaarikad, värskelt korjatud marjad on lihtsalt nii ülemõistuse maitsvad.

Lõuna-Euroopa seiklused

Tere taas! Oleme õnnelikult kodus tagasi, selja taga parim reis meie elus. Vot täpselt nii ägedasti läkski :) Nüüdsest alates eelistan iga kell omal käel seiklemist reisibüroodele, sest kuigi pakettreisid võivad olla mugavamad, ei ole sedasi minnes pooltki nii lõbus, seiklusterohke ja tõeline, kui ise pusides. Erilise heldimusega meenutamegi just raskemaid hetki, nagu näiteks öömaja otsingud, igasugused ära eksimised ja muud äpardused, sest just sellistes olukordades saab ennast tõeliselt proovile panna ja tavaliselt ka korraliku kõhutäie naerda :D

 

Peamised elamused saime Horvaatiast ja Veneetsiast. Horvaatia on imeline, vapustav loodus, soe ja ilus, samas nii euroopalik. Horvaadid ise on väga toredad, rahulikud, üldsegi mitte pealetükkivad, pigem tagasihoidlikud, seejuures aga avatud ja sõbralikud. Leidsime endale väga armsa kodu Istria poolsaarel, Pulas. Sealsed rannad on tõeliselt lahedad - kivikaljud :) Inimesed peesitavad igaüks omale sobiva nuki peal ja ronivad sealt siis vette ujuma :) Eriti tore on neil kaljudel õhtuti - kes püüab kala, kes teeb joogat, kes naudib päikeseloojangut :)

Veneetsia on jällegi kõige erilisem koht, kuhu sattunud. Sinna minnes olin natuke eelarvamustega, et see on ehk üle tähtsustatud, et olen sellest nii palju juba kuulnud ja pilte näinud, et mind ei saa seal miski üllatada.. Kohale jõudes olin niiiiiiiiii vaimustuses. Ma ei hakka üldse rääkima, et terve linn on nagu muuseum ja et iga maja ning aknaraam on täiesti ainulaadne.. Mind veelgi enam võlus kogu atmosfäär - palju sigimist sagimist, muusikud, tänavakunstnikud, miimid, ilusate või hirmus koledate maskide poed, palju-palju pisikesi kohvikuid ja restorane, kitsad tänavad, nurga tagant kostuv muusika, palju detaile ja värve, kauni arhitektuuri taustale kuivama riputatud pesu jne jne..

Me kohtusime väga paljude väga suurepäraste inimestega - heatahtlike, lahkete, avatud ja rõõmsameelsete tegelastega. Ja mis kõige kihvtim, nende keskel tundsin iseennast täpselt samasugusena. Mingil hetkel avastasin, et ma naeratan kõigile, kes mulle vastu tulevad ja räägin võõrastega ülevoolavalt sõbralikult ning mulle nii meeldis see. "Hello" tuli kuidagi palju rõõmsamal toonil välja, kui argipäevane "tere"... Igaljuhul proovin nüüdsest ka siin põhja pool päike südames ringi käia ja rohkem naeratada :)