Lõuna-Euroopa seiklused

Tere taas! Oleme õnnelikult kodus tagasi, selja taga parim reis meie elus. Vot täpselt nii ägedasti läkski :) Nüüdsest alates eelistan iga kell omal käel seiklemist reisibüroodele, sest kuigi pakettreisid võivad olla mugavamad, ei ole sedasi minnes pooltki nii lõbus, seiklusterohke ja tõeline, kui ise pusides. Erilise heldimusega meenutamegi just raskemaid hetki, nagu näiteks öömaja otsingud, igasugused ära eksimised ja muud äpardused, sest just sellistes olukordades saab ennast tõeliselt proovile panna ja tavaliselt ka korraliku kõhutäie naerda :D

 

Peamised elamused saime Horvaatiast ja Veneetsiast. Horvaatia on imeline, vapustav loodus, soe ja ilus, samas nii euroopalik. Horvaadid ise on väga toredad, rahulikud, üldsegi mitte pealetükkivad, pigem tagasihoidlikud, seejuures aga avatud ja sõbralikud. Leidsime endale väga armsa kodu Istria poolsaarel, Pulas. Sealsed rannad on tõeliselt lahedad - kivikaljud :) Inimesed peesitavad igaüks omale sobiva nuki peal ja ronivad sealt siis vette ujuma :) Eriti tore on neil kaljudel õhtuti - kes püüab kala, kes teeb joogat, kes naudib päikeseloojangut :)

Veneetsia on jällegi kõige erilisem koht, kuhu sattunud. Sinna minnes olin natuke eelarvamustega, et see on ehk üle tähtsustatud, et olen sellest nii palju juba kuulnud ja pilte näinud, et mind ei saa seal miski üllatada.. Kohale jõudes olin niiiiiiiiii vaimustuses. Ma ei hakka üldse rääkima, et terve linn on nagu muuseum ja et iga maja ning aknaraam on täiesti ainulaadne.. Mind veelgi enam võlus kogu atmosfäär - palju sigimist sagimist, muusikud, tänavakunstnikud, miimid, ilusate või hirmus koledate maskide poed, palju-palju pisikesi kohvikuid ja restorane, kitsad tänavad, nurga tagant kostuv muusika, palju detaile ja värve, kauni arhitektuuri taustale kuivama riputatud pesu jne jne..

Me kohtusime väga paljude väga suurepäraste inimestega - heatahtlike, lahkete, avatud ja rõõmsameelsete tegelastega. Ja mis kõige kihvtim, nende keskel tundsin iseennast täpselt samasugusena. Mingil hetkel avastasin, et ma naeratan kõigile, kes mulle vastu tulevad ja räägin võõrastega ülevoolavalt sõbralikult ning mulle nii meeldis see. "Hello" tuli kuidagi palju rõõmsamal toonil välja, kui argipäevane "tere"... Igaljuhul proovin nüüdsest ka siin põhja pool päike südames ringi käia ja rohkem naeratada :)