Vaarikal

Nii väga ootasin ma aega, mil mustikad valmis saavad ja kui see hetk ükskord kätte jõudis, olin natukene pettunud - kuivade ilmade tõttu on nad vähemalt minu kodu ümbruses nii pisikesed, et paari smuuti jagu korjamiseks kulub oma tund aega :( Talvevarude tarvis läheks siis ilmselt terve pikk päev ja seda mul hetkel kahjuks kuskilt võtta pole..

Õnneks on siiski minu sügavkülma üks sahtel juba marju täis, sest üleeile lubati mind heade sõprade juurde VAAAARIKALE :))) Ülepea kõrguvad põõsad olid roosadest mammudest lausa lookas ja marjad ise nii suured ja magusad. Kui tavaliselt on vaarikate hulgas päris palju ussitanud marju, siis seekord leidus vaid üksikuid. Niisiis sai suur kauss üsna kerge vaevaga täis :)

Ei teagi nüüd kohe, kas mu lemmikud on endiselt mustikad või hoopis vaarikad, värskelt korjatud marjad on lihtsalt nii ülemõistuse maitsvad.

Lõuna-Euroopa seiklused

Tere taas! Oleme õnnelikult kodus tagasi, selja taga parim reis meie elus. Vot täpselt nii ägedasti läkski :) Nüüdsest alates eelistan iga kell omal käel seiklemist reisibüroodele, sest kuigi pakettreisid võivad olla mugavamad, ei ole sedasi minnes pooltki nii lõbus, seiklusterohke ja tõeline, kui ise pusides. Erilise heldimusega meenutamegi just raskemaid hetki, nagu näiteks öömaja otsingud, igasugused ära eksimised ja muud äpardused, sest just sellistes olukordades saab ennast tõeliselt proovile panna ja tavaliselt ka korraliku kõhutäie naerda :D

 

Peamised elamused saime Horvaatiast ja Veneetsiast. Horvaatia on imeline, vapustav loodus, soe ja ilus, samas nii euroopalik. Horvaadid ise on väga toredad, rahulikud, üldsegi mitte pealetükkivad, pigem tagasihoidlikud, seejuures aga avatud ja sõbralikud. Leidsime endale väga armsa kodu Istria poolsaarel, Pulas. Sealsed rannad on tõeliselt lahedad - kivikaljud :) Inimesed peesitavad igaüks omale sobiva nuki peal ja ronivad sealt siis vette ujuma :) Eriti tore on neil kaljudel õhtuti - kes püüab kala, kes teeb joogat, kes naudib päikeseloojangut :)

Veneetsia on jällegi kõige erilisem koht, kuhu sattunud. Sinna minnes olin natuke eelarvamustega, et see on ehk üle tähtsustatud, et olen sellest nii palju juba kuulnud ja pilte näinud, et mind ei saa seal miski üllatada.. Kohale jõudes olin niiiiiiiiii vaimustuses. Ma ei hakka üldse rääkima, et terve linn on nagu muuseum ja et iga maja ning aknaraam on täiesti ainulaadne.. Mind veelgi enam võlus kogu atmosfäär - palju sigimist sagimist, muusikud, tänavakunstnikud, miimid, ilusate või hirmus koledate maskide poed, palju-palju pisikesi kohvikuid ja restorane, kitsad tänavad, nurga tagant kostuv muusika, palju detaile ja värve, kauni arhitektuuri taustale kuivama riputatud pesu jne jne..

Me kohtusime väga paljude väga suurepäraste inimestega - heatahtlike, lahkete, avatud ja rõõmsameelsete tegelastega. Ja mis kõige kihvtim, nende keskel tundsin iseennast täpselt samasugusena. Mingil hetkel avastasin, et ma naeratan kõigile, kes mulle vastu tulevad ja räägin võõrastega ülevoolavalt sõbralikult ning mulle nii meeldis see. "Hello" tuli kuidagi palju rõõmsamal toonil välja, kui argipäevane "tere"... Igaljuhul proovin nüüdsest ka siin põhja pool päike südames ringi käia ja rohkem naeratada :)

Kaluriküla kalarestoranis

Suvepuhkus jõudis meieni imeliselt ilusate ilmadega, mida tähistasime meie oma kodukülas just äsja püsti pandud uues ilusas kalarestoranis. Tegelikult on restoran veel nii värske, et ametliku avamiseni on tsipake aega, kuid omad inimesed lasti juba praegu hõrgutisi proovima ;)

Toidud olid ilmselgelt imemaitsvad. Eelroast, milleks oli heeringasalat tilliga, unustasin suure näljaga pilti teha, kuid lõhe kukeseente ja ubadega ning šokolaadikook laimijäätisega on siin allpool kenasti olemas. Kõige erilisem ja imelisem kogu asja juures on see, et meri on päris tõsiselt kivi viskamise kaugusel. Näiteks istud terrassil ja viskad lutsu :D Ehk siis vaade missugune, lisaks vabastav mereõhk ja mõnus muusika.. Ilusa ilmaga, nagu seda oli reede õhtul, kui meri oli peegelsile ja päike paistis nii nii soojalt, on olemine kalarestoranis lausa idülliline.

Pikemalt kirjutan peale järgmist külastust, kui restoran juba päriselt valmis on. Nüüd aga löön arvutikaane järgnevaks kaheks nädalaks kinni ja ronin esiistmele Jaanuse seltsi tagasi, sest "juba" 2300 km pärast oleme omadega Horvaaaaatias :)))))